Top 10 similar words or synonyms for tundel

insect    0.885601

tolmukapea    0.870032

põlvjas    0.867655

colorata    0.850644

trimetüül    0.850496

skeletal    0.849147

ahhaat    0.848691

puriin    0.848002

arundinacea    0.847912

markasiit    0.847028

Top 30 analogous words or synonyms for tundel

Article Example
Tundlad Tundlad ("antennae"; ainsuses tundel, "antenna") on lülijalgsete keha esimesele segmendile (pea osa) kinnituvad paarilised jätked. Need talitlevad peamiselt kompimis- ja haistmiselunditena.
Olimar Kallas Kiviküla-koomiksite peategelaste nelik – ulmekirjanik Ulmik, insener Noonius, rätsep Kraaps ja mardikateuurija Tundel – on eesti koomiksi ajaloo ühed kuulsamad kangelased. Tuntuselt ei jää neile alla ka värvikad sulid Pontšik ja Beebilõug, elegantselt paheline "sulipoiste šeff" Krahv, Malakamaa teadusemees Munapea ning lumeinimene Li. Oma põnevate ja seiklusterohkete koomiksiraamatutega on Olimar Kallasel eesti kirjanduses püsiv koht.
Heteroseksism "Homofoobia" on heteroseksismi vorm, mis viitab nii "irratsionaalsele hirmule või vastumeelsusele homoseksuaalsete inimeste või homoseksuaalsuse suhtes" kui ka "käitumisele, mis tugineb sellisel tundel". "Heteroseksism" märgib laiemalt "ideoloogiliste mõtete süsteemi, mis muudab heteroseksuaalsuse ühiskonnas ainsaks normiks." Kalduvusena eelistada heteroseksuaalseid inimesi ja heteroseksualsust on heteroseksismi kirjeldatud millegina, mis on "kodeeritud ühiskonna peamistesse sotsiaalsetesse, kultuurilistesse ja majanduslikesse institutsioonidesse ning neile iseloomulik." Sellest tuleneb essentsialistlik kultuuriline arvamus, et mehesus-maskuliinsus ja naisesus-feminiinsus on üksteist täiendavad.
Niidu-võiliblikas Liblika esitiiva pikkus on 23–28 mm. Tiivad on ülaltpoolt kahvatud, kollakasrohelised, vahel algusest musta mustriga. Esitiiva ots on samuti musta mustriga. Igal tiival on täpp, esitiibadel must, tagatiibadel oranž. Emasliblikal on tiivaotstes olev must muster vähemärgatav ja mõnikord puudub täiesti. Emane on ka pisut heledam. Tundlad on otsast jämedamad kui algusest, aga see üleminek ei ole järsk. Tundel on ülalt tume ja alt roosa.
Usuline terrorism Kuna uskumine ja religioon ei põhine tõsiasjadel (faktidel) vaid emotsioonidel ja ühtsustundel (kokkukuuluvuse tundel) on kerge inimesi religiooniga mõjutada. Näiteks ristisõjad, inkvisitsioon, nõiajahid, kirikumaksud jne. Kui inimene järgib mingit usundit liiga süvitsi siis ta kaotab maailmataju ja tõlgendab enda ümber toimuvat ebaadekvaatselt. Tekkivad probleemid teiste ühiskonna liikmetega ja ühiskonnas toimimine saab häiritud. Sellises olus on võimalik vägivalda õhutada ja õigustada. Islami puhul on olemas vägivaldsuse probleem.
Urmelid Taustalegendi kohaselt on urmelid väikesed, umbes pöidlapikkused olendid, kes sünnivad ainult siis, kui keegi teeb südamesttuleva heateo. Nad on loomult häbelikud ja tagasihoidlikud ning eelistavad uudishimulike pilkude eest peitu pugeda. Kui urmelid midagi või kedagi kardavad, tõmbuvad nad kerra ja meenutavad siis kirsikive. Väiksemad urmelid on justkui kohevad karvased pallikesed. Nad on lõbusad, lustlikud ja seiklushimulised - just nagu tavalised lapsed. Vanemate urmelite karv on karmim ja liibub siledamalt vastu keha. Nemad käituvad vaoshoitumalt ja tasakaalukamalt. Üldiselt ongi urmelid väga targad ja heatahtlikud olendid. Kui neid lähemalt silmitseda, võib märgata, et nende pealael kasvab vahva moodustis – tundel. Kogu urmelite elutarkus koguneb tundlasse, ja seetõttu omandab see aja jooksul aina suuremad mõõtmed. Urmelitel on veel üks imetabane omadus – nad oskavad suurepäraselt kurbust ravida. Kui keegi on väga kurb, tunnevad urmelid selle kaugelt ära ja tulevad teda salaja lohutama. Samuti oskavad urmelid unenägusid ehitada.
The Perception of the Environment David Andersoni järgi on Taimõri põhjapõdrakasvatajatel ja küttidel tundlik ökoloogia. Teadmine keskkonnast ei ole edasiantav väljaspool praktilist rakendust, vaid põhineb tundel, mis seisneb vilumustel, tundlikkustel ja orientatsioonidel, mis on kujunenud konkreetses keskkonnas elamise pika kogemuse tulemusena. Sellist kogemust sai Janáček kõnemeloodiat tähele pannes ning kütid saavad seda loomade liikumist, helisid ja žeste tähele pannes. Sellist tundlikkust ja reageerimisvalmidust nimetatakse intuitsiooniks. Läänes on peetud seda ratsionaalse aru saadustest madalamaks teadmise liigiks. Aga selline teadmine on meil kõigil ja me kasutame seda kogu aeg. See on ka igasuguse teaduse või eetika tarvilik alus. Tundlike olenditena peavad inimesed juba asuma teatud keskkonnas ning olema vastavates suhetes. Need suhted ja nende lahtivoltimisel kujunenud tundlikkused on aluseks otsustuste tegemise võimele ja eristamise vilumustele, ja ka teadlased sõltuvad nendest. Sellepärast on abstraktse mõistuse suveräänne vaatekoht, millele Lääne teadus apelleerib, praktiliselt saavutamatu: maailmas elamise tingimustest täiesti lahutatud intellekt ei saaks neid mõtteid mõelda. Sellepärast ei ole ka algprintsiipidest võimalik tuletada toimivat eetikasüsteemi. Otsustusel, mis ei põhine intuitsioonil, ei oleks praktilist ega motivatsioonilist jõudu. Kui algprintsiipidest tuletatakse intuitsioonivastane loogika, siis ei jäeta kõrvale intuitsiooni, vaid muudetakse printsiipe. Intuitiivne arusaamine ei ole teaduse ega eetika vastane ega apelleeri mõistuse asemel instinktile või sisseehitatud inimloomusele; ta põhineb tajuvilumustel, mis ilmuvad arengu käigus ajalooliselt konkreetses keskkonnas. Nendel vilumustel peab põhinema mis tahes teadus või eetika, mis keskkonnast hoolib. Tundlik ökoloogia on objektiivsuse- ja eetikaeelne. Loodusteadus ja keskkonnaeetika on väga vajalikud, kuid nende aluseid ei tohi silmist kaotada. Tegu ei ole mitte alternatiivse teadusega, vaid elukohas elamise poeetikaga.
The Moral Demands of Memory Teine ajalooteadvuse viis on antikvaarne: isik või rahvas vaatab oma minevikku armastuse ja ustavusega. Antikvaarse tunde väärtus seisneb selles, et see annab inimestele ja rahvastele juurte ja ajaloolise järjepidevuse tunde, lohutades neid eksistentsiaalse kindlustundega. Kuigi inimese või rahva eluviis on kõrvalt vaadates sattumuslik, päästab antikvaarne tunne meid ükskõiksusest, meeleheitest ja anoomiast, näidates selle eluviisi seost minevikuga, mis annab sellele tähenduse ja otstarbe: rahutule kosmopoliitilisele üha uuemate asjade jahtimisele vastanduv tunne, puu rahulolu oma juurtega, õnnelik teadmine, et ei olda täiesti juhuslikud ja suvalised, vaid minevikust pärijana välja kasvanud, õied ja viljad, ja enda olemasolu on siis vabandatud ja isegi õigustatud. See on antikvaarse tunde väärtuslik, isegi hädavajalik panus ellu. See tunne läheb aga eksi, kui ta austab mineviku asju lihtsalt sellepärast, et need on minevikus, ega tee vahet väärtusliku, vähem väärtusliku ja väärtusetu vahel, austab ainult mineviku autoriteedi pärast. Kui asi ei lähe äärmuseni või piirdub pisiasjadega, siis on see süütu, võib-olla isegi soovitatav. Muidu võib juhtuda nii, et kriitiline suhtumine minevikusse ja sellest õppimine lõigatakse ära. Antikvaarsel tundel on alati liiga kitsas silmaring. Enamikku asju üldse ei märgatagi, ja seda, mida nähakse, nähakse liiga lähedalt või isoleeritult; nähtavat ei seostata millegi muuga, mistõttu kõigele nähtavale omistatakse ühesugune tähtsus ja seetõttu igale üksikule asjale liiga suur tähtsus. Selleks aga, et mineviku suhtes õiglane olla, on tarvis väärtuse ja tähtsuse poolest vahet teha. Kui antikvaarne tunne saab valdavaks, takistab see valimatus kindlat otsust proovida midagi muud. Siis ei ole minevikul olevikku, ta jääb olevikust isoleerituks. Austus muudab meid võimetuks minevikust edasi minna. Antikvaarse hoiaku üks ilming on nostalgia, ja Nietzsche kriitikat võib võtta hoiatusena nostalgia ohtude eest. Avishai Margalit ütleb üldist arusaama väljendades, et nostalgiale on olemuslik sentimentaalsus, mis teatud olukordades moonutab reaalsust viisil, millel on moraalsed järelmid. Nostalgia moonutab minevikku, sest ta idealiseerib seda. Nostalgia on mälu või mälutäpsuse defekt. Üks teine autor läheb kaugemale ning väidab vägagi Nietzsche vaimus, et nostalgia ja mäletamine on vastandlikud, sest nostalgia on unustamine, kõigest regressiivne, mälu aga saab tagasi vaadata, et edasi liikuda ning muuta võimetuks tegevad väljamõeldised võimestavateks väljamõeldisteks, muutes suhtumist olevikusse ja tulevikusse. Nostalgia on eskapism, põgenemine oleviku keerukustest ja pettumustest kujuteldavasse kuldsesse minevikku, kus valitses puhas õnn. Minevik on ajas külmutatud ja nostalgik püüab taastada seda ideaali, tavaliselt katastroofiliste tagajärgedega, või ahastab selle pärast, et see on võimatu. Nõnda mõistetud nostalgial on just need jooned, mida Nietzsche antikvaarses hoiakus hukka mõistab. Nietzsche hoiakut tuleb tõsiselt võtta. Meie populaarkultuur on nostalgiast küllastatud, aga see on väga valikuline mäletamise ja unustamise vorm ning me peaksime olema valvel, et see ei moonutaks meie elu. Ent Nietzsche näeb antikvaarses hoiakus ka väärtust, ja tuleks vaadata, kas nostalgia saab panna aluse innovatsioonile ja kasvule. Ongi teistsuguseid arusaamu nostalgiast, mida arutatakse peamiselt psühholoogias ja sotsioloogias. Nostalgiaga kaasneb alati oleviku ja mineviku vastandus, mis on emotsionaalselt laetud ja millel on eksistentsiaalne tähtsus. On olemas tugev kiindumus mineviku sündmustesse, inimestesse, kohtadesse või aegadesse (tavaliselt suurem kui see, mida kaasajal tunti), mis üldiselt näitab, et kogetakse mingit järjepidevuse kaotust isiklikus või kollektiivses elus. Ühe arvamuse järgi on nostalgia lihtsalt kibemagus emotsionaalne reaktsioon sellele kogemusele. On ka öeldud, et nostalgia on tõlgendushoiak, milles inimene on teadlik lahknemisest oma elus. Aga see oleviku ja mineviku vastandus või lahknemine on nostalgia mõistes, see pole nostalgia moraalne ega psühholoogiline kriitika. Märkimist väärt on psühholoogiline kasu nostalgiast, ja kuna need kasud seletavad, kuidas nostalgia osaleb selles, kuidas inimesed kujundavad ja väärtustavad oma elu, siis võib öelda, et tal on ka eetiline väärtus.
Jean Hampton Oletame, et ohver saab tagasi suure usu oma väärtusesse. Sellega ta ületab pahameele, kuid see emotsioon asendub nördimusega, kui ta ikka veel protestib väära teo vastu (kuigi ta iseennast enam ei kaitse). Ka nördimus on suunatud tegudele, mitte inimestele. See näitab, et nagu pahameelgi, ründab nördimus kahjuliku teo solvavat sõnumit, kuid erinevalt pahameelsest usub nördinu oma rünnakut täielikult. Aga nördinutel on sageli vastuhoiak amoraalsete tegude tegijate vastu, ja seega saab ka nördimust seostada teatud liiki vihkamisega, mida Hampton nimetab moraalseks vihkamiseks. Nördinu, kes vastustab solvaja teo sõnumit, väljendab vastumeelsust amoraalse ürituse vastu, mida tolle tegu edendab, ja tunneb vastumeelsust solvaja enda – tema iseloomu, harjumuste, dispolsitsiooni, kõige vastu, kui ta samastab teda või vähemalt midagi temas selle üritusega. Seda vastumeelsust motiveerib moraal, sellepärast nimetabki Hampton seda moraalseks vihkamiseks. Et seostajat seostatakse kurja üritusega, siis tal nüüd puudub midagi headusest ja moraalsest tervisest, ta on roiskunud, halvaks läinud. Nimetus on aga eksitav sellepärast, et sellel emotsioonil on alati mingi aste. Kõige kõrgemal astmel on see siis, kui seda tuntakse näiteks mõne natsi, nagu Joseph Goebbelsi vastu: ta on pöördumatult roiskunud nagu lihatükk, mis on täis vaklu ja mäda (Ann Davis, "Rottenness"). (Sest see, kes peab teist mädanenuks, võib uskuda, et karistusega saab mäda vastu, kui see pole liiga kaugele levinud.) Mõned meie aja hirmsamad massimõrvarid on jätnud mulje, et neis pole üldse headust. Ükskõik kui ränk karistus Adolf Hitlerile või Charles Mansonile määrata, kuidas saaks üldse mõelda lepitusele: tundub, et neis pole enam üldse korralikkust või selle võimalikkustki. Aga mädal on astmed, ja moraalne vastumeelsus vastab mäda astmele. Kui last nimetatakse ulakaks, siis tuntakse pisut sellist vastumeelsust ja lapsele omistatakse pisut mäda. "Tõbras", "jobu" ja "värdjas" annavad inimesele tõsisema moraalse hinnangu, mis tekitab suuremat moraalset vastumeelsust. Ja isegi kui oma ülekohtutegijale omistatakse veel märkimisväärne korralikkus, ei pruugi sellest piisata näiteks abielu või sõpruse uuendamiseks. Sellise vihkamise eesmärk ei ole inimest redelil allapoole lükata. Moraalne vihkaja usub küll väga ülekohtutegija ürituse kurjusesse, aga ta usub, et ülekohtutegija moraalset suurepärasust pole tarvis vähendada, sest ta on vähenduses juba veendunud. Samal ajal aga võib ta teda kui moraalse ürituse vastast väga austada. Laps, kes kiusajaga kakleb, austab teda väga, sest ta on muu hulgas hea kakleja. Kui laps kakluse võidab, siis ta on tehtust vapustatud, sest ta sai võitu sellest, keda kõik vastasena austavad. Nagu igas normaalses võistluses, leiavad oraalsed vihkajad, et mida rohkem nad vihatavaid vastastena (kuid võib-olla muus mõttes mitte) austavad, seda rohkem nad võidu üle rõõmustavad, eriti kui see teenib midagi nii tähtsat kui moraal. (Hampton pole kindel, mida arvavad moraalsed vihkajad ülekohtutegija väärtusest. Võib-olla see sõltub nende inimese väärtuse teooriast. Kant taunib kurjategijat väga, kuid peab teda ikkagi eesmärgiks iseeneses. Teised võivad arvata, et inimene kaotab midagi oma väärtusest, kui osa tema iseloomust mädaneb ja moraalselt sureb.) Peale selle võib moraalne vihkaja tunda uhkust võidu kui oma saavutuse üle. Ja kui võidetakse omaenda ülekohtutegijat, siis saab rõõmu tunda ka enda ja oma väärtuse kinnitamise üle. (Kuid see ei olnud võitluse eesmärk, vaid on ainult kõrvalmõju, mis kinnitab usku enesesse.) Kaks viimast tunnet ei ole küll kõige õilsamad, kuid on tõeliselt nauditavad. Õel ja kade vihkamine ei võimalda kumbagi tunnet, sest need ei võimalda tõelist võitu. Moraalne vihkamine saabki sellepärast võimas olla, et see jätab võimaluse kogu võistluse ajal vastast austada. Nad ei austa küll vastase arusaama iseenda kui inimese väärtusest, sest oma amoraalse ürituse tõttu võib tollel olla oma suhtelisest väärtusest võrreldes ohvriga edev arusaam. Laps, kes kiusajale tuupi teeb, naudib seda, et kiusaja ülespuhutud arusaam oma väärtusest saab kannatada. Ka õel või kade vihkaja võib öelda, et ta tahaks seda teha, kuid ta mõistab oma eesmärki teistmoodi: ta tahab vastase väärtust objektiivselt alandada. Moraalne vihkaja tahab ainult paljastada ja kõrvaldad vastase väära arusaama oma väärtusest (tema halva ürituse), ja rõõmustab, kui see õnnestub. Niisugune vähendamine on seetõttu täiesti õigustatud. Hamptoni meelest on moraalse vihkamise väljatoomine ja analüüs andestuse defineerimisel otsustav. On tarvis arvestada andestaja südame muutust (eristades seda pühholoogilistest ettevalmistusi) ning analüüsida seda mingisuguse süüst vabastamisena, kuid nii, et poleks tegu leppimisega Aurel Kolnai ("Forgiveness") mõttes. (Kolnai püüab andestuse paradoksi lahendada definitsiooniga, et andestus on halbadest iseloomujoontest tulenevaid tegusid teinud inimene uuesti vastuvõtmine, nii et andestades ei lepita nende halbade tegudega, vaid andestatakse sellele neis, mis neid halbade tegudeni viis. Aga miks ei ole halva iseloomuga inimestele andestamine nende iseloomuga leppimine?) Eelneva analüüsi järgi saadakse andestamise protsessis, mis on psühholoogiline ettevalmistus südame muutumisele, tagasi kindlus omaenese väärtuses hoolimata seda vaidlustanud amoraalsest teost. Selleks ületatakse (loobumise mõttes) sellised emotsioonid nagu õel ja kade vihkamine ning ületatakse (üleolemise mõttes) pahameel. Alles jääb siiski nördimus teo üle ja mingil määral moraalset vihkamist pahategija vastu. Hampton väidab, et kui need emotsioonid ületatakse, siis saab toimuda järgmine südamemuutus: andestajal, kes enne nägi ülekohtutegijat mingil määral halvana, roiskununa või moraalselt mittekorralikuna, on südamemuutus, kui ta oma üleüldises moraalses hinnangus tema kohta "peseb ära" ülekohtutegija amoraalsed teod või iseloomujooned (ei pööra nendele tähelepanu) ja hakkab teda nägema ikkagi korraliku, mitte roiskunud inmesena, kellega ta saab suhet uuendada. Ta kiidab ta jälle heaks, nüüd saab tema poolt olla. Selles seoses on Murphy toodud andestamise tingimused mõttekad. (Hamptonil on mõne suhtes küll kõhklusi. Miks peaks vastu võtma kedagi, kes on kaua kannatanud või on alandatud, kui ta pole korralikum kui enne? Ka heade motiivide tingimus on problemaatiline. Ku ma saan aru, et ründaja tahtis mulle head, siis võib öelda, et ta tegi kahju eksikombel, nii et teda tuleks tegelikult vabandada, ja see pole andestus, sest andestus eeldab süüd. Vanade aegade tingimus aga klapib, sest mälestus varasemast sõprusest võib veenda, et tegija on vaatamata teole korralik.) Kahetsus näitab tegija korralikkust siiski väga hästi, ja võidakse ka mäletada või teada saada midagi, mis näitab, et ta ikkagi ei ole roiskunud (näiteks varasem sõprus või mõni süüd pehmendav asjaolu). Ja nagu Murphy jutust ilmneb, isegi kui tegija ei ole end amoraalsest üritusest lahutanud, on talle andestamine õigustatud, kui andestus ise pehmendaks tema südant ja murraks tema mässu moraali vastu. Niimoodi defineeritud andestus ei kollabeeru ka suhete uuendamiseks Aurel Kolnai mitteandestamise moraaliprintsiibi järgi: andestaja ei oota ülekohtutegijaga taasühinemisega, kuni too tõestab, et on moraalselt uuesti sündinud, vaid usaldab, et kuigi too ei ole uuesti sündinud, on ta siiski küllalt hea hoolimata sellest, mida ta tegi. Nii et andestus on otsus näha ülekohtutegijat soodsamas valguses. See otsus ei ole ka ülekohtuga leppimine. Andestaja ei loobu vastuseisust teole ega isegi ülekohtutegija halbadele iseloomujoontele, vaid revideerib hinnangut inimesele endale, mis ei taandu iseloomujoontele eha teole. Ta jõuab ausale otsusele, et see inimene ei vääri tema moraalset vihkamist, sest vaatamata oma teole on ta korralik. Andestades ta ei lepi millegi halvaga, sest andestus ongi otsus, et ta ei ole halb. See definitsioon näitab ka, kuidas andestus on suunatud tegijale. Kui inimesele andestatakse, siis ta kiidetakse inimesena heaks hoolimata teost. Sellepärast on loomulik seda tegijale öelda ning püüda uuendada suhet temaga, kuigi asjaolud (näiteks tegija surm) võivad selle võimatuks teha. (Andestaja võib suhte uuendamata jätta, sest ta kardab mõnest tegija iseloomujoonest endale ohtu. Näiteks naine, keda mees peksis, võib mehele andestada, kuid siiski soovida lahutust.) Vana Testamendi metafoorid sobivad siia hästi. Kui andestaja saadab ära moraalse pleki, mille tegu paistis ülekohtutegijale jätvat, siis saab ta näha teda plekituna. Kui ta laseb minna tundel, et ta on amoraalse inimese ohver, siis ta loobub vaatekohast, mis laseb tal paista moraalselt roiskununa. See, kellele andestatakse, võib tunda, et ta on plekist puhastatud, mädast ravitud, sest andestaja vaatekoht võimaldab tal näha ent korralikuna, mitte mingil määral moraalselt kahjustatuna. Kui öeldakse, et kellelegi andestati mingi tegu või iseloomujoon, siis on jutt sellest, et seda ei peetud enam tema hinge seisukorra tõendiks, nii et nüüd saadi teda soodsalt hinnata. See ei ole leppimine, kui see tuleb andestaja ausast usust, et amoraalne tegu ei ole hea tõend tegija hinge kohta. Kui see analüüs on õige, siis andestus tõotab nii andestajale kui ka andestatavale palju kasu. See võimaldab suhte uuendamist ning vabastab mõlemad amoraalse teo tagajärgedest. Andestaja ei pea enam olema end kaitsva ohvri rollis ja tegija ei pea enam olema ohvrile võlgu oleva patuse rollis. Aga suurim hüve on võib-olla see, et ülekohtutegija vabaneb ohvri moraalse vihkamuse tagajärgedest. Kui tegija kardab, et ohvril on õigus, kui too näeb teda moraalselt roiskununa, siis ta võib hakata iseennast moraalselt vihkama. Niisugune vastumeelsus enda vastu on tunne, et ollakse täielikult või osaliselt moraalselt kole, ebapuhas, nakatatud. See võib olla suunatud oma iseloomu või dispositsioonide vastu või ohtlikumal juhul kõige vastu, mis endas on, nii et hakatakse uskuma, et seal pole midagi head või korralikku. Kui see on suunatud ainult osa vastu endast, mida loodetakse paremaks muuta, võib sel olla soovitav tulemus. Aga kui see on suunatud enda kesksete osade vastu, mille muutmist ei peeta võimalikuks, või kõige vastu endas, võib see viia enesehävitamisele. (Aga kui halb inimene niiviisi tunneb, siis ta ei ole täiesti kuri.) Need, kes end moraalselt vihkavad, püüavad endale andestada. Nii judaism kui ka kristlus peavad enesele andestamist raskeks ning ütlevad sageli, et see on võimalik Jumalalt saadud andestamise abil. Jumala andestus ütleb, et süüdlane on vaatamata oma teole väärtuslik, nii et tema peale saab vaadata sümpaatiaga ning pidada teda võimeliseks paremaks saada. Kui inimene kohkub oma tegudest, võib tal olla raske end selles veenda. Kuid ohvri andestus võib anda sama sõnumi, nii et tegija võib mõelda: kui juba tema näeb mind niisugusena, kellega võib suhted taastada, siis võib-olla ma ei olegi niisugune monstrum. See võib olla esimene samm teel, mis viib endale meeldimiseni ja moraali taasomaksvõtmiseni. Nii et see definitsioon võib anda aluse, et kummutada Murphy väide, et andestus võib mõnikord olla halb asi. Ent tekib ka küsimus, mida Murphy ei aruta: kui andestaja süda muutub sellepärast, et ta hindab tegija korralikkuse ausalt ümber, siis tundub, et sellist andestus pole võimalik tahta, kui ollakse veendunud vastupidises. Ent meid kästakse andestada neile, kes meile ülekohut teevad. Püüda tahta midagi uskuda on vastuoluline, kuidas saab siis sellel käsul mõte olla? Isegi kui me suudame ohjeldada ja peatada vihkamist, kuidas me saame kontrollida oma uskumusi teiste inimeste korralikkuse kohta? Kas me peaksime seda tahtma? Ja kui me mõnikord nimetame andestaja südamemuutust otsuseks näha kedagi uues valguses, kas siis me ei aja tõelist südamemuutust segi südamemuutuse katsega, ja võib-olla andestuse käsk rohkem ei nõuagi?