Top 10 similar words or synonyms for loodusõnnetuse

mürgiaparaati    0.841079

neerukivide    0.838857

hõimudevahelise    0.835667

retsidiivide    0.830190

hooletute    0.822775

veeldumine    0.818964

migreerumise    0.816759

dooside    0.813993

hapnikus    0.813060

suhkrutõve    0.812780

Top 30 analogous words or synonyms for loodusõnnetuse

Article Example
Ohver (kannatanu) Tihti eristatakse tõsisemates olukordades ohvreid (hukkunuid) vigastatutest või kahju kannatanutest (nt loodusõnnetuse, sõja, tulekahju, liiklusõnnetuse jms korral).
Rahvusvaheline Raamatukoguühingute ja -institutsioonide Liit IFLA väga oluline partner on UNESCO. Paljud IFLA komisjonides koostatud manifestid on UNESCO-s tunnustatud. IFLA kuulub Rahvusvahelisse Sinise Kilbi Komiteesse (International Committee of the Blue Shield), mille eesmärk on kaitsta sõja või loodusõnnetuse tõttu ohustatud kultuuripärandit.
Eestis kadunud isikud Kadunuks võidakse jääda ka loodusõnnetuse tõttu. Ehkki Eestis esineb looduskatastroofe suhteliselt harva, on aegade jooksul jäänud paljud kadunuks merel tormi käes. Ka 9. detsembril 2010 Eestit tabanud lumetormis Monika jäi üks inimene Järvamaal kadunuks.
Elektrivõrk Elektrivõrgu pinge kvaliteet koosneb mitmest parameetrist. Toitevõrgu pinges (Euroopas 230 V vahelduvpinge) võib esineda üheksa süsteemist tingitud probleemi, mis võivad häirida elektriseadmete töö kvaliteeti või tekitada füüsilisi seadmerikkeid. Lisaks tuleb ette süsteemiväliseid probleeme, kus kas loodusõnnetuse või inimtegevuse tagajärjel saavad elektriliinid või muud elektripaigaldised kannatada sedavõrd, et elektrivool ei jõua tarbijateni või ei vasta nõuetele.
Minose kultuur Umbkaudu aastal 1450 eKr saabus minose kultuuri ajalukku oluline murrang, mis oli ilmselt põhjustatud mingi loodusõnnetuse, tõenäoliselt maavärina tõttu. Selle põhjuseks on ka peetud Thera vulkaani purset, ent nende dateerimine on andnud vastuolulisi tulemusi. Sel ajal hävisid mitmed olulised lossid, sealhulgas Mallia, Tylissos, Phaistos, Hagia Triada; hävisid ka Knossose elurajoonid. Knossose loss näib olevat sellest peaaegu puutumata jäänud. Selle tagajärjel suutis Knossos laiendada oma mõju üle suurte Kreeta alade, kuni selle hävitas Mükeene kultuur.
Jean Hampton Pahameelt ei tohi segi ajada algelise kaitsevihaga, mida ka loomad ründajate vastu tunnevad, aga koertele tavaliselt (vähemalt inimlikku) pahameelt ei omistata. Pahameel pole lihtsalt instinktiivne raev, vaid mõtestatud reaktsioon. (Hampton eeldab siin nagu Murphygi kognitivistlikku emotsioonide teooriat, milles emotsiooni definitsioon viitab ka mõtlemisele. Emotsioonid hõlmavad hindavaid uskumusi ja soove, mis saadavad kõiki tundeid ja füsioloogilisi muutusi. (William Lyons, "Emotions")) Mis on selle tunnetuslik sisu? Tuleb välja, et ohver saab uskuda, et tegu alandas teda, ilma et tema eneseväärikus kannataks, ja tema eneseväärikus võib teo tõttu kannatada, ilma et ta tunneks end alandatuna. Ent küllap enamasti tuntakse alandust ja kardetakse, et tegu vähendas väärtust või näitas väärtuse väiksust. Selline segareaktsioon on pahameele puhul keskne. Pahameelt tuntakse ainult haavamiste puhul, mille on meelega tekitanud keegi, kes saab ohvri väärtust austada ja peab seda tegema, kuid ei tee seda. (Pahameelt võidakse tunda ka loodusõnnetuse puhul, kui seda peetakse Jumalast saadetuks.) Pahameel eeldab kohtlemist, mida peetakse alandavaks ja seetõttu ülekohtuseks (vääraks). Ent pahameelt tuntakse ainult süüliste väärade tegude puhul, mille eest on võimalik ka laita. (Murphy seob pahameele vastutusega seotud väärade tegudega. Hamptonil on vastutusvõime definitsiooni sees, sellepärast ta räägib süülisusest. Pahameelt tuntakse ülekohtutegijate väärade tegude puhul, mitte süüdimatute tegijate väärade tegude ega vastutusvõimetute tegijate tehtud kahju puhul.) Pahameel on viha, mis on suunatud alandava kohtlemise vastu nende poolt, kes oleks saanud toimida ja oleksid pidanud toimima teisiti, ja see protest käib sageli koos etteheidete, noomimise ja kaebamisega. Kui pahameel eeldab niisugust inimese väärtuse teooriat, mida me peame vääraks, näiteks rassistlikku, siis me kritiseerime seda. Me kritiseerime ka neid, kes ei tunne pahameelt, näiteks ülalkirjeldatud vägistatut, sest see näitab meie arvates, et nad hindavad end liiga madalalt. Aga pahameel ei ole ainult protest, vaid ka isikliku kaitse katse. Näiteks kui väike laps emale valetab, siis on emal küll kohane, isegi kohustuslik teda noomida, aga pahameel oleks siin imelik, sest ema on pahameelest üle. Kui ema tunneks pahameelt, siis me võib-olla ütleksime, et ta tunneb end ebakindlana. Need, kes on pahameelest üle, kogevad ainult amoraalse teo alandavat iseloomu ja sellega seotud solvangut, kuid ei koge vähendamist (eriti mitte esimest tüüpi). Nad protestivad, sest nad tahavad kaitsta väärtust, mis teeb käitumise vääraks, ning kaitsevad sellega kaudselt ka iseennast, kuid enesekaitse ei ole protesti mõte. Nende viha on suunatud sellele, et on toime pandud moraalne eksimus, mitte kartusele, et tegu näitab nende madalat väärtust. See ei ole isiklik viha ega ole mõeldud isikliku kaitsena. Sellist viha nimetab Hampton nördimuseks, kuigi tavaliselt kasutatakse seda sõna eriti tõsistel juhtudel ja mõned lugejad võivad pidada seda pahameele vormiks. See analüüs seletab, miks nördimust tuntakse ka siis, kui ülekohut tehakse kellelegi teisele, pahameelt aga tunneb tavaliselt ainult see, kes on ise kahju saanud. (Tõsi küll, näiteks vanemad võivad tunda pahameelt laste pärast, aga tundub, et see on võimalik ainult sellepärast, et nad võtavad lapsi enda laiendusena. Pahameel teiste vastu suunatud kuritegude puhul on võimalik ainult siis, kui end nende teistega seotakse.) Mis see tähendab, et pahameel on isiklikult kaitsev protest? Hampton pakub, et pahameel ei ole mitte ainult protest alandava teo vastu, vaid ka kaitse enesehinnangu vastase rünnaku vastu. Nördinud ohvrid tunnevad ainult alandust, pahameelsed ohvrid aga alandust ja vähendust esimeses mõttes. Võidakse uskuda, et 1) solvaja eksis minu väärtusega ja kohtles mind liiga madalana või et 2) solvajal on õigus, et minu staatus on madalam, nii et selline kohtlemine on lubatav, või et 3) solvajal on õigus, et minu väärtust võib alandada ning et ta tohib seda teha. Need, kes ei suuda pahameelt tunda, peavad tõeseks 2. või 3. väidet. Need, kes on pahameelest üle, peavad tõeseks 1. väidet. Need, kes tunnevad pahameelt, usuvad mingil määral 1. väidet ja tahavad seda uskuda, kuid ikkagi kardavad, et tõene on 2. või 3. väide. Kohtlemine tekitas kahtluse enda väärtuses. Täpsemalt öeldes ei koosne pahameel mitte ainult iseloomulikust tundest, mida sageli seostatakse teatud füsioloogiliste muutustega, näiteks südame kloppimisega, vaid ka hirmust ja trotsist. Ma kardan, et solvaja toimis lubatavalt, kui ta kohtles mind väheväärtuslikuna. See hirm sisaldab teatud määral uskumist, et solvajal on õigus, ja soovi, et see uskumus poleks tõene (soovi, et ma seda üldse ei usuks). Trots on niisugune: aga mina ütlen, et tal ei ole õigus. See trots on pahameele süda. Pahameelne eitab endale (ja kõigile teistele) oma väärtuse vähesust, trotsides alandavast teost tulenevat näivust. Trots tuleb tema soovist olla väärtuslik. See on tema võitlus madalama staatuse aktsepteerimise vastu. (Pahameel edendab siis eesmärke, mis meil kõigil on.) See, kui palju me sellele võitlusele kaasa elame, sõltub inimese väärtuse teooriast, mis määrab väärtuseastme, mida ta kaitseb. Me kiidame heaks vägistamise ohvri võitluse sõnumiga (mida ta pooleldi usub), et ta on ründajast vähem väärtuslik. Meile on vastik valge naise trots mustanahalise mehe ütluse vastu, et ta ei ole tollest parem. Pahameelsete kaitsereaktsioonis on ikkagi midagi murettegevat. Kuidas saab õnnestuda trotsida selle tõesust, mida pooleldi usutakse? Pahameelsed on haavatavad, ja selleks et nad saaksid sellesse, mida nad uskuda tahavad, suuresti uskuda, vajab nende trots toestamist. Vaatame inimesi, kes on pahameelest üle. Näiteks Jeesus on evangeeliumides kujutatud nii, et ta ei kartnud, et reetmine, piinamine ja ristilöömine toob kaasa moraalse väärtuse kaotamise või ilmsikstuleku. Ristil olles tundis ta ristilööjatele kaasa ja muretses nende pärast. See on ülekohtust tuleneva kahju ning alandava kohtlemise kogemine, ilma et see kahjustaks enesehinnangut. (See võis sellegipoolest olla väga valus kogemus. Nördinud inimesed võivad kogeda valu erineval määral. Ülalpool kirjeldatud ema ei saa lapse valetamise tõttu tõenäoliselt isiklikult haiget. Kuigi laps ei austa ema väärtust ja teda objektiivselt alandab, ei saa laps talle haiget teha, sest ema ei usu lapse vaadet, et tal pole väärtust. Ent alandamine tekitab üldiselt paha tunde. Isegi kui enesehinnang ei satu kahtluse alla, saadakse ikkagi haiget. Hampton arvab, et kuigi Jeesusel polnud Peetruse vastu pahameelt, sai ta siiski sügavalt haiget.) Nördinud inimesel pole pahameelsele iseloomulikku kartust ja trotsi. Ent ka nördimus sisaldab omamoodi kartust ja trotsi. Nördinu kardab, et kui ta ei astu vastu ülekohtutegija väljakutsele kellegi väärtuse aadressil, siis ta julgustab edasisi väljakutseid inimeste väärtusele. Sellepärast ta trotsib väärtuse trotsijaid. Ta võitleb selle eest, millesse ta juba usub, ning ründavad selle vastast, et ta ei õõnestaks selle võimu kogukonnas. Seda vaadet teiste väärtusele, millest ülekohtutegija tegu sõnumi saadab, ning vastuseisu märklauda nimetab Hampton amoraalseks ürituseks. Nördinud käsitavad oma moraalset üritust sellega võistlevana ning püüavad amoraalsest üritusest võitu saada. Nii et nördimus on amoraalse kohtlemise vastane emotsionaalne protest, mille eesmärk on selle väärtuse kaitse, mille vastu rünnak eksis, pahameel on aga emotsioon, mille eesmärk on enda väärtuse trotslik taaskinnitamine hoolimata kohtlemisest, mis paneb selles kahtlema. Nördimuses pole midagi meeldivat, kuid pahameeles on. Hampton kahtlustab, et asi pole ainult selles, et me naudime selle kinnitamist, mida me oma väärtuseks soovime, vaid ka selles, et see emotsioon julgustab uskumust, et ülekohtutegija on ohvrist moraalselt halvem, sest tal on patuplekk, mida ohvril ei ole. Emotsionaalne protest võib olla viis kinnitada, et tegelikult ollakse ülekohtutegijast parem – mitte moraalselt väärtuslikum, küll aga väärib moraalselt halvakspanu nii, nagu ohver ei vääri. (Kantiaan ütleks, et mõlemad on eesmärgid omaette, aga ülekohtutegija on näidanud, et tal on vähemalt sel puhul hea tahe, ohvril aga mitte.) Kui püütakse purustatud enesehinnangut parandada, võib see mõte olla kasulik ja teretulnud. See võib olla ohtlikult lähedane vihkamist konstitueerivatele uskumustele.